Teater on üks vanimaid inimkonnale teadaolevaid kultuuri- ja kunstialaseid tegevusi. See on üks etenduskunstidest, see tähendab need, mis toimuvad laval ja mis koosnevad ühe või mitme erineva iseloomuga loo taaselustamisest näitlejate, kõnede, muusika ja maastike kaudu.

Teatrit on läbi ajaloo viljeletud väga erinevatel eesmärkidel, kuid seda mõistetakse alati vahendina ideede massiliseks edastamiseks. Tegelikult kasutasid vanad kreeklased seda usu- ja kodanikukasvatuse vahendina, lavastades oma müüte ja kuulsaid tragöödiaid.

Teisalt nägi kahekümnenda sajandi avangard teatris ka katsevälja, kus nad said avalikkust allutada teistsuguse iseloomuga kogemustele ja mõtisklustele.

Seetõttu on see väga mitmekülgne kunstiliik, mis ühendab intellektuaalse treeningu olukordade kujutamisega naljakaks, teravaks, šokeerivaks jne. Teatriesinduse vorme on väga erinevaid, mõned neist ei toimu isegi teatri sees, vaid tänaval ja mõned nõuavad isegi üldsuse osalemist.

Kuigi mõlemaid mõisteid kasutatakse sageli sünonüümidena, on ranges tähenduses soovitatav mitte segi ajada teatrit (lavaetendust) dramaturgiaga (teatriteksti kirjutamine). Esimene neist on lavažanr, teine ​​aga kirjandusžanr. Samuti ei tohiks me segi ajada teatrit kui kunstilist žanrit teatriga kui hoonega, kus seda tüüpi esindused toimuvad.

Ehkki inimühiskonnas leidsid selle ürgsematest aegadest alates teatraalse või maalilise kujutamise erinevaid vorme, nagu šamaanitantsud, religioossed tantsud või igasugused tseremooniad, teater kui kunstivorm pärineb klassikalisest antiigist, konkreetselt Vana-Kreekast.

See ei tähenda, et varasemates kultuurides, näiteks Egiptuses, poleks olnud olulisi eelkäijaid. Näiteks oli Kesk-Kuningriigis tavaline, et kohal olid näitlejad, kes maskidega varjatuna seostasid Osirise surma ja ülestõusmise aluse müüte.

Kreeklased olid esimesed, kes seda sügavalt harisid: isegi sõna “teater” tuleneb kreekakeelsest sõnast teater, mis tõlgib “mõtisklemise koht” (verbist theáomai, “Vaata”, millest pärineb ka “teooria”). Selle aja esindused esitati kodanikuaktiivsuse keskses ruumis ja igas vanuses kodanikud osalesid oma kodaniku-, poliitilise ja religioosse hariduse osana.

Nagu selgitab Aristoteles oma Poeetika, iidsed kreeklased nad pidasid teatrit kohaks, kus saaks puhastada inimese madalamaid kirgi, liikuvate olukordade lavastamise kaudu. Seda protsessi kutsuti katarsisja see tagas, et paremad kodanikud lahkuvad teatrist kui nemad.

Esialgu olid need kujutised religioossed rituaalid– kummardamine konkreetsetele jumalatele, näiteks Dionysosele. Hiljem arenes see kunstilise žanrina (“poeetiline”, ütleks Aristoteles).

Nii kasutasid Kreeka suured klassikalised näitekirjanikud (Sophocles, Euripides ja Aeschylus) tragöödiat (ja vähemal määral ka komöödiat) oma kultuuri proovilepanekuks ja tollase kultuuridraama paljastamiseks, mis oli kesksel kohal lääne kujuteldava ehitamisel. Pole asjata, et neid uuritakse ja esindatakse ka praegu ja selle mõju võib leida hilisemate ajastute suurtest dramaturgidest.

One Reply to “Mis on teater ja kust see pärineb?”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.